Oma pere ja lapsi pildistades ma mõtlen – mida mu lapsed tahaksid mäletada? Milliseid mälestusi ja pilte nad kõige enam hindaksid? Mida ma saan neile oma piltidega kinkida?
Oma isiklikke lapsepõlevalbumeid vaadates ei ole mulle kõige olulisemad need pildid jõulukuuse ees ritta seatud lastest või koolialguse portreed lillekimbuga. Kuigi ka need on absoluutselt armsad mälestused! Aga — kõige enam paeluvad mind pildid, mis on tehtud natuke juhuslikult. Mis jutustavad mõnest tavalisest päevast, taaselustavad mälestusi oma üldsegi mitte ideaalses korras aga armsast kodust, mis viivad mind kuidagi oma lapsepõlvele lähemale. Seepärast ma hindan väga dokumentalistlikke perepilte ja pilte argielust. Neil on nii suur emotsionaalne väärtus!
Siin on pildid ühest juulikuu varahommikust Supilinnas. Sellest, kuidas hommik algab öösärgis värskete marjade korjamisega, ühise pudrusöömisega ja jalutuskäiguga aias.
Millised näevad välja teie pere pühapäevahommikud? Kas me märkame kõiki neid armsaid hetki, mis sünnivad hommikuste askelduste ajal? Fotod võimaldavad seda näha, edasi jutustada ja mäletada!
