Visioon

Ma usun, et kõige õnnelikumad oleme oma tavalistel hetkedel. Kohas, kus me tunneme end turvaliselt ja inimeste seas, kes on meile kõige olulisemad.

Õnn on argisuses ja ebatäiuses.

See ongi see, mis mind ajendab pildistama. Tavaline elu, argised tegevused. Just neid hetki tahan ma mäletada ja oma lastele mälestuseks kaasa anda.

Pildistamisega olen ma ametlikult tegelenud alates Tartu Kõrgema kunstikooli fotograafia õpingute lõpetamist. Perede ja laste pildistamisel on minu jaoks oluline, et see on nii suure emotsionaalse väärtusega.

Igal inimesel on oma lugu ja iga pere on eriline.

Minu igapäevased muusad on minu kolm last, kellest igaüks on omal moel mind uutmoodi pildistama ajendanud. Piltidega püüan luua ja jäädvustada neile oma versiooni lapsepõlvest, mis jääks neile enda mälestuste kõrvale.

Miski ei inspireeri mind rohkem kui meie oma pere argielu jäädvustamine.

Ka kõige tavalisem muutub fotol eriliseks ja aja möödudes selle tähendus ainult kasvab. Seepärast on ka minu Instagrami leht peamiselt isikliku sisuga.

Fotograafias on mind alati kõnetanud fotograafid, kes puudutavad isiklikke teemasid. Ja üleüldiselt on minu jaoks väga huvitav teema:

miks inimesed üldse pildistavad ja isiklikke pilte hoiavad?

See küsimus ajendas mind ülikooliteed jätkama ja semiootikat õppides tegin ma uurimistöö personaalsest fotograafiast kaasaegses kultuuris. Jõudsin järeldusele, et peale selle, et et foto aitab meil mäletada ja infot jagada, on sellel veel üks oluline funktsioon — see annab võimalusele meil iseennast kõrvalt vaadata ja midagi uut enda kohta teada saada. Milline näeb teie pere välja, millised armsaid hetki sünnib ühes hommikusöögilauas? Kas poleks seda tore ka paari või paarikümne aasta pärast meenutada?

Vaata minu uuemaid pilte ja lugusid blogist.

Ja võta ühendust, et saaksin sulle lähemalt tutvustada pildistamise protsessi!